Mälestused muudavad «reaalaja» subjektiivseks. Kaduvas teatrikunstis eriti. Iseäranis Dani puhul, kes kulges oma suveräänses ajamõõtmes. (Ivo Uukkivi: «Dan elas omas ajamullis.») Dan Põldroos kinkis oma elukestvas mononäidendis iseendale, publikule ja partneritele heldelt aega, et oma lugusid pajatada, läbi mängida, üha uusi detaile juurde improviseerida ning mängu ja tõelisuse piire kombata, avardada, osatada. Kuni Dan lugu vestis, seni olevik kestis.